Meie autorid
ALIIS AALMANN
Aliis Aalmann (s. 1995) on kirjanik, kes ühendab oma loomingus sujuvalt rahvaluule ja 1990ndate põlvkonna elukogemuse, põimides seeläbi ühte naiste lood nõidadest barbideni. Temalt on seni ilmunud kaks luulekogu – „Verihaljas“ (Kultuurileht, 2021) ja „Väe võim“ (Tuum, 2023). „Verihaljas“ pälvis Betti Alveri kirjandusauhinna ning „Väe võim“ Gustav Suitsu luulepreemia. 2025. aastal võitis Aalmann Linnujämmi luulekonkursi, lisaks esineb ta sageli luuleprõmmudel, kus on korduvalt Eesti võistluse finaali pääsenud. Ta on õppinud eesti ja soome-ugri keeleteadust ning tegeleb ka maalimisega.
Aliis Aalmanni novellid on varem ilmunud ajakirjades Värske Rõhk, Looming ja Vikerkaar, kogumikus „Armastus pärast ja teisi lugusid“ (2021) ja „Eesti novell“ (2024, 2025). 2024. aastal võitis ta novelliga „Mina ei käinud siis veel koolis“ niihästi ajakirja Looming auhinna kui ka Friedebert Tuglase novelliauhinna.
Foto: Kris Moor
Anne Carson
Kanada kirjanik, tõlkija ja õppejõud Anne Carson on tõeline elav klassik, kelle sulest on ilmunud terve rida žanripiire ületavaid teoseid, milles põimuvad luule ja proosa, antiikaeg ja tänapäev. Enamikus Carsoni teostes, mida tinglikult kutsutakse luulekogudeks – Carsonile omase žanrikogumi jaoks ei ole veel terminit välja mõeldud –, segunevad luule (iseäranis armastab ta kirjutada pikki tsükleid), intervjuud, lühiproosa, tõlked vanakreeka ja ladina keelest, värssesseed, epitaafid, mälestused, isegi esemed. Kui miski üldse on kirjanduses olemas, on see olemas ka Carsoni loomingus. Lisaks on Carson tõlkinud ja mugandanud terve plejaadi Antiik-Kreeka autoreid, teiste seas Sappho, Euripides ja Sophokles.
Anne Carson on üks kaasaja tähtsamaid ja omanäolisemaid ingliskeelseid luuletajaid. Peaaegu võimatu on üles lugeda kõiki neid auhindu, mida ta oma loomingu ja tõlgete eest on pälvinud. Olgu siin ära toodud mõned neist: Pushcarti kirjandusauhind (1997), Griffini luuleauhind (2001 ja 2014), T.S. Elioti luuleauhind (2001), PENi auhind parima luuletõlke eest (2010), Manuel Acuña rahvusvaheline luuleauhind (2019), Astuuria printsessi kirjandusauhind (2020), Kanada Kindralkuberneri kirjandusauhind (2020), PEN/Nabokovi auhind kirjandusliku loomingu eest (2021). Kui siia kõrvale panna ka niinimetatud Geeniuse stipendium ehk MacArthur Fellowship ja Guggenheim Fellowship, siis palju enamat saavutada ei saa. Puudu on veel Nobeli preemia ja Nobeli nimekirjadeski on Anne Carson juba aastaid esirinnas.
Foto: Beowulf Sheehan
PÄIV DENGO
Päiv Dengo (s. 1990) on luuletaja, kelle hääl ja stiil on paljudele tuttav TarSlämmi ja luuleprõmmu lavadelt. Päiv tuli 2017. ja 2022. aastal TarSlämmi võitjaks ja oli luulevideoga „Omadele ja muudele“ Tartu esindaja rahvusvahelisel luulevõistlusel Slam-O-Vision, kus saavutas III koha.
Päiv Dengo luuletusi on ilmunud Värskes Rõhus ja Postimehes ning neid saab kuulata TarSlämmi Youtube’i kanalil. Luuletajast on loodud poeetiline dokumentaalfilm „Nagu oleks suvi, aga tegelikult on suva“ (režissöör Baran Ismail Ulas, 2023).
„Kilpkonn üheks päevaks“ on Päiv Dengo esimene raamat.
Murca
murca (s. 1986) on on luuletaja, kes Tartu lavadel pikka tutvustamist ei vaja. Ta tekstid on eredad ja sütitavad, mängulised ja krutskeid täis. murca julgeb kirjutada asjadest, mida me võib-olla mõtleme, aga ei söanda välja öelda, kogeme, aga vaikime maha – veel enam, ta kannab neid valjult ette! Siit leiab nii lusti ja nalja kui ka luulet, mis jääb kauaks kummitama.
murca tekste on varem ilmunud Vikerkaares, Müürilehes, Sirbis, Feministeeriumis ja ajakirjas Värske Rõhk. Valdavalt on ta tuntust kogunud aga lavaluuletajana – prõmmudel on ta osalenud juba üle kümne aasta ja tõusnud kõrgetele kohtadele, võitis 2023. aastal TarSlämmi ning on mitu korda Eesti luuleslämmi finaali jõudnud. Iga-aastase kirjutamise väljakutse raames on murcal tavaks saanud etteantud teemadel iga päev üks luuletus kirjutada – nii said alguse ka paljud selle kogumiku tekstid. Tegemist on tema esimese raamatuga.
Foto: Keiu Virro
daila ozola
Daila Ozola on Läti lastekirjanik ja tõlkija. Daila emakeel on eesti keel, ise on ta aga läti keelde tõlkinud terve rea vahvaid eesti lasteraamatuid Kadri Hinrikusest Edgar Valterini. “Klikk-klikk!” on tema esimene päris oma raamat. Daila on tõlketegevuse eest pälvinud Eesti ja Läti ühise keeleauhinna (2022).
Esitasime Dailale kolm küsimust.
- Milliseid raamatuid sa lapsena lugesid? Kas on mõni siiani meeles?
Ma olin suur lugeja juba 3-4 aastasena. Kõige rohkem meeldisid mulle lapsepõlves muinasjutud. Alguses just läti omad, hiljem ka teiste rahvaste muinasjutud, ka eesti keeles. Ja veel läti rahvalaulud, tol ajal olid ilmunud mõned väga ilusate illustratsioonidega raamatud. Illustratsioonid olid väga tähtsad. Veel ostsid vanemad mulle tihti raamatuid igasugustest loomadest, mäletan mäkradest, karudest, kobrastest, oravatest, need kõik on mul meeles. Ma neid loomi lausa õgisin! Üks õnnelikumaid lapsepõlve hetki oli, kui sain raamatu Karupoeg Puhhist – ema läks juuksuri juurde, ja ma pidin teda uue raamatuga ootama, mäletan hästi, et aeg lendas tookord linnutiivul. Ja nii on see huvitavate raamatutega siiamaani.
- Eestlased peavad end ikka metsarahvaks ja nüüd kirjutasid sina raamatu metsalindudest. Milline on lätlaste ja sinu enda suhe loodusega?
Eks ammustest aegadest on metsarahvad nii eestlased kui ka lätlased. Metsa ja mere rahvad. Ja me oleme ikka metsas harjunud vaikust ja rahu leidma, iga linnainimene peab jalutama aeg-ajalt roheliste kuuskede või mändide vahel, et mitte mõistust kaotada. Aga nüüd on seda selgelt näha, et vana vaikset metsa jääb mõlemas riigis vähemaks ja vähemaks. Ja need on ju metsloomade ja lindude päriskodu. Ja ma tahtsin näidata, et linnud on nii tundlikud ja ettevaatlikud, et kardavad juba tasast võõrast klikitamist, mida veel rääkida mootorsaagide mürinast. Tegelikult detektiivlugu KLIKK-KLIKK! on esmalt vaikusest, sellest vaikusest, mida meil argipäevadel nii väga puudu on.
- Sa oled rikas inimene, sest sul on kaks kodumaad. Kuidas Läti ja Eesti sinu elus kohal on (olnud)? Või kas üldse tajud endas mingit piiri sisemise eestlase ja sisemise lätlase vahel?
Kuna läti keeles on igal asjal ja nähtusel oma sugu, siis võiks öelda, et mu isamaa Läti mulle tundub meessoost, aga emamaa Eesti naissoost. Kuigi ma pole Eestis kunagi pikemat aega elanud, tundub ta ikka kuidagi leebem, ilusam ja armsam. Aga Lätis tunnen ennast siiani turvalisemalt.
Berit Petolai
Berit Petolai on väikeses Meoma külas elav luuletaja, kirjutav korilane ja kolme tütre ema. Beritilt on varem ilmunud luulekogu „Meoma ümisevad tuuled“ (Verb, 2019), tema tekste on avaldatud ajakirjades Looming ja Värske Rõhk, ajalehtedes Müürileht ja Sirp, kogumikes „Metsik sõna“ (2016), „Armastuse planeet“ (2022) ja metsaluule antoloogias „Südames laulavad metsad“ (2024).
2017. aastal pälvis Berit debüüdiauhinna „Esimene samm“ ja tema esikkogu valiti üheks Betti Alveri debüüdipreemia nominendiks. 2021. aastal pälvis ta Juhan Liivi luuleauhinna luuletuse „Tõnkadi-lõnk“ eest.
Jeanette Winterson
Jeanette Winterson lapsendati nelipühilaste perekonda, kus temast kasvatati misjonäri. Kui Winterson pandi valiku ette, kas jätta maha kodu või tüdruk, kellesse ta armunud oli, valis ta armastuse ja elas 16-aastaselt seal, kus juhtus, mõnda aega ka oma väikeses Minis. Ta lõpetas Oxfordi ülikooli ja käesolev debüütromaan „Apelsinid pole ainsad viljad“ ilmus, kui ta oli 25-aastane (1985). 1990. aastal valmis romaanist ka samanimeline auhinnatud lühisari.
Nüüdseks on Jeanette Wintersoni sulest ilmunud 13 romaani, mitu novellikogu, lasteraamatuid ja elulugu „Why Be Happy When You Could Be Normal?“ Ta on Manchesteri ülikoolis loovkirjutamise professor ja usub, et kunst kuulub kõigile.